Kui leian end lamamas taas,

tühi ja jõuetu – kurb

mil südames tume vari,

hing nutab, pole und

siis elu kõrkus teeb valu,

leban oiates kõledas

ei leidu kusagil palu,

mis toidaks ja kosutaks

olen lõpuni lahti murtud

inimhingede massist

ihuüksi kesk lagedat maad

no kuidas sa jõudu saad

teeb mõte peas tühiseid tiire

kogu olev on üdini sant

kuu on kalk, heites jahedaid viirge

su hing ei väärt mitte üks sent…

 

Siis meeles peab hoidma üht tarkust

et elu on lootus ja looming

et ise saad muuta või hoida

et väärtus on hetk – praegu, siin

 

mis oli, las jääda

mis võiks, pole vaja

mis tuleb, eks paistab

mis on, see on!

 

Rajalind