On üks asi, millest tahtsin rääkida.
Analüütikud viitavad võimalusele, et järgmise viie aasta jooksul on Balti riigid järgmised, kus mõni regioon “kipub Venemaa koosseisu”, esmajoones peetakse silmas näiteks Ida-Virumaad. Loodame muidugi, et see on tõesti vaid teoreetiline väljavaade, aga… MIDA MEIE SINUGA üldse TEHA saame? NATO väed piiri äärde valvesse? Võibolla… aga seda me ju ise ei otsusta. Lepinguid, palju lepinguid tuleb sõlmida!? Meie Sinuga neid ei sõlmi ja olgem ausad, paistab, et neist pole ka suurt kasu. Anname allkirju, teeme meeleavaldusi ja jagame FB-s “NO WAR” pilte? Jah, aga mida see tegelikult, PÄRISELT muudab? Ukraina sündmusi oleme sunnitud lihtsalt pealt vaatama – tehnoloogia ajastule kohaselt põhimõtteliselt otsepildis ja ainus, mis enesetunnet leevendab, on vahepeal silmad kinni panna…
ON ÜKS ASI, mida me ISE teha saame. Kohe, täna, iga päev. Nimetage seda profülaktikaks või ennetuseks kui soovite. Aga ehk on seda sobivam defineerida “silmade ja südame avamisena” või resoluutsemalt “armastuse armeesse astumisena”. Näiteks mingem Ida-Virumaale, Narva, Sillamäele, Kohtla-Järvele, Jõhvi, Narva-Jõesuusse ja suhelgem sealsete inimestega, loogem rohkem sildu ja sidemeid. Seal on täpselt sama toredad inimesed kui meie ise ja palju kena silmale vaadata – ma tean, millest räägin. Ja suvel on Narva-Jõesuus nagu Vahemere ääres! Alustuseks astuge aga näiteks Narva Jazzklubist läbi. Tõsiselt!
Müürid lahutavad, sillad ühendavad, see on vana tõde. Või poeetilisemalt – lahustagem eelarvamused naeratuste meres! SEDA ME SAAME SINUGA PÄRISELT TEHA! Aegamisi, järjekindlalt, iga päev.
Avaldatud 22. märtsil 2014 FB-seinal