Kõik teadvusekillud või kitsamalt inimhinged on kui prillipapad, kes kükitavad mätta otsas ja vahivad ringi, kommenteerides ja andes hinnanguid sellele, mida nad näevad. Sealjuures pretendeerivad nad tõele, sageli ei kahtle nad hetkekski vaadeldava tõepärasuses, nimetades seda reaalsuseks.
Reaalsus.

Aga mida nad tegelikult näevad?

***

Mitte ainult ilu pole vaataja silmades vaid ka elu ise ja muidugi ajalugu.

Iga hetk saab elu läbi vaataja silmade.

Mis laadi see hetk on, sõltub vaataja valikust ehk sellest, mis värvi prille ta sel korral kanda on otsustanud. Jah just otsustanud, see on vaba valik.

Teadlik inimene valib prillid hoolikalt, autopiloodil inimene huupi või harjumuslikult.

Teine hetke, elu ja ajaloo määraja on mätas. Jah, lugesid õigesti – mätas, mille otsas vaataja seisab. On otsustanud seista.

Teatavasti mõjutab vaatevälja ilu, ulatust, vägevust või väetisust just vaatleja asupaik. Päikeseloojang pole kaugeltki muljetavaldavalt kaunis, kui selle poole seljaga seista.

Tuntud on numbrite üheksa ja kuus näide, kus numbri väärtus muutub vastavalt sellele, kust poolt vaadata. Või silindri näide – kas kahemõõtmeline ring, ristkülik või ruumiline silinder… Need on lihtsad näited.

Seega hinnangud ilule, elule, hetkele ja ajaloole pärinevad meie eelnevatest valikutest. Otsustest, milliseid prille kanda ja millisel mättal seista.

Teadlik otsus võimaldab kõike seda vaadelda ka järjepanu eri prillide ja mitmete mätaste otsast. Nii saab vaadeldava pildi ruumilisemaks, mitmetahulisemaks ja terviklikumaks kujundada.

Aga prillipapaks jääb ta siiski – instrumentideks on ju viis meelt, ei rohkem.

Aga kui proovida prillidest vabaneda? Kui katsuda mättalt lendu tõusta? Liuelda kõikjal, hoomata terava filtrita kotkapilguga tervikut, tegelikkust, Reaalsust?

***

Võibolla on Reaalsus see, mille Vaatleja ise LOOB – olgu ta siis kotkas… või prillipapa mätta otsas.

 

Rajalind