Minu jaoks on Eesti riik kõigepealt päris kodu.

Riik on (või peaks olema) – nagu kodugi – paik, kus elavad koos teineteist mõistvad ja üksteisega arvestavad inimesed; paik, kus keskkond peegeldab peremehe huve, hobisid ja andeid; keskkond, kuhu kutsuda oma parimaid sõpru, varjuda, et motivatsiooni ja väge koguda, puhata, plaane teha.

Kodu vaimu ja hõngu ei loo omandidokumendid, eluasemelaenu- või üürileping – kuigi need annavad juriidilise garantii, et sul on see koht, kus olla. Aga “kohast” teeb “kodu” hoopis midagi muud kui seadused ja bürokraatia.

Kodu – ja samuti riik – vajab alatasa koristamist, kõpitsemist ja hoolt, et seal hea ja mugav elada oleks. Sellepärast ei saa kodu kunagi valmis – ikka leidub asju, mida saab paremaks teha ja muuta.

Ärgem unustagem, et Eesti ei ole lihtsalt üks koht, kus jutumisi parajasti elame või juriidiline üksus, ettevõte, ärimudel… vaid see on meie kodu, meie tagala, meie olemuse peegeldus materiaalses maailmas ja meie kui “perekonna” koostöö vili.

Head iseseisvuspäeva!

Rajalind

eesti-lipp