See, mida püütakse ühe sõnaga – eesti keeles sõnaga “armastus” – väljendada, on niivõrd suur ja Väikesele Inimesele mõõtmatus aegruumis (ja veel mõõtmatumas vaimuversumis) hoomamatu, et lihtsam on see taandada vaid inimestevaheliseks emotsiooniks, tundeks, suhteks, ihaks või kasvõi kaubavahetuseks kui soovite. Selle sõna taga aga peitub midagi, mis on kõige Oleva (ainelise ja vaimse) alus. Ja tõesti – seal hulgas muidugi ka inimestevaheliste suhete ja inimkonna kestvuse alus. Kui Väike Inimene adub sõna taga peituva piiramatut väge, on ta tõenäoliselt lähedal Kõige Oleva Olemusele. See aga täidab ta kõige Sellega, mida iga päev inimene ja inimkond igatseb. See õnnelik Väike Inimene täitub pilgeni ja hakkab üle voolama, valades Seda kõikjale, kus ta käib ja kõigile, kellega kohtub. Ta on Valgusevalaja.

Ma tahan olla selline Väike Inimene saamata kunagi armastust põlgavaks, kalestunud ja nihilistlikuks Täiskasvanuks, sest viimane rakendab mulle sadula ja silmaklapid ning ratsutab üksindusse.

Põgene, Vaba Laps!