Inimesed on “tähelapsed” – kõlab uhkelt!
Aga – kõik elusolendid on tollestsamast “tähetolmust” tehtud, ka siga, kana, sääsk…
Inimesed on väga enesekesksed.
Kosmose- ja infoajastu mõtteruumis räägitakse ikka, et meie, inimesed, oleme supernoova plahvatuses tekkinud keemiliste elementide segum ja see teeb meid väga eriliseks. Tähtsamaks kui teised elusolendid. Unustatakse, et elu kui bioloogiline nähtus – igas mõttes – vajab “tähetolmu”.
Miks see on tähtis?
Sest inimene peab ennast ka uue ajastu mõtteilmas jätkuvalt “looduse krooniks”.
Aga ta eksib täiega.
Bioloogilises mõttes oleme me võrdse tähtsusega kõigi elusolenditega.
Vaimses mõttes me võime ju “kõrgem tase” olla, aga siis oleks elementaarne seda taset ka tõeliselt kasutada ja mõista, et näiteks enda mõnude rahuldamiseks ei ole adekvaatne teiste elusid hävitada. Ei liigikaaslaste ega muude bioloogiliste vormide elusid! Alternatiive jagub, milleks kasutada jätkuvalt ja massiliselt kõige võikamaid lahendusi?
Seni, kuni inimene seda ei mõista ja ellu ei rakenda, see “kõrge tase” ei veena.
Ja võibolla on inimene hoopistükis “madalam tase” ja ülejäänud elusolendid ammu nirvaanasse purjetanud? ;)