Kingitus

Sõbrapäev – nagu üldse igasugune püha ja tähtpäev – võib teha rohkelt haiget inimestele, kes on mingil põhjusel üksi, lähedasteta, sõpradeta või sugulasteta. Aga on üks konks – täna võivad need inimesed olla üksi, aga homme võivad üksindusega kohtuda hoopis teised. Kõik on muutumises. Kõik on kogemus. Loomulikult kehtib alati üleskutse märgata inimesi enda kõrval ja seda hoolimata kuupäevast. Aga on üks teine asi, millele tahan tähelepanu pöörata. See on iseenda sisemine rahu. On inimesi, kes naudivad üksi elamist ja olemist sisemiselt ja on teised, kes kardavad või kannatavad selles olukorras. Mis on nende vahe? Miks osad hinged tunnevad end üksildasena ja teised mitte sugugi? Arvan, et asi on iseenda terviklikkuse tajumises või selle puudumises. Iseendaga täielikus kontaktis olev inimene on rahus ja teadlik ning tegelikult on sisekosmos nii põnev, et üksi või igavlevana ta ennast tunda ei saa, ka väljakutseid ja avastusi jagub. Tavaliselt tunneb selline inimene ennast hästi nii iseenda seltsis kui suheldes teistega, sest ta armastab ja aktsepteerib ennast sellisena nagu ta on ning seetõttu ta mõistab ka teisi ning lubab neil olla nemad ise. Seega, kui armastada iseennast, siis on teised su ümber mitte su vajadus vaid kingitus. Ja me kõik teame ju, et kogu elu ja iga päev me kingitusi ei saa või vähemasti ei pea saama. Selles mõttes on sõbrapäev iga päev, mil saad teise inimese avatud olemasolu kaudu kingituse. Ja need päevad, mil sa oled üksi või eraldatud, saavad olla lihtsalt ilusad päevad. Kuigi – esmalt on või vähemasti peaks olema igaüks iseenda parim sõber. Ja see tähendab, et iseendale saab ja võib iga päev kingitusi teha ning enda jaoks olemas olla. Ja me ise, armastades ja aktsepteerides ennast, oleme parimad kingitused ka teistele.
Olgem siis sõbrad iseendale ja kingitused teistele! Ja väärtustagem kingitusi enda ümber!
Südantsoojendavat sõbrapäeva kõigile! 💗💖