Inimühiskonnas on kombeks kohtudes üksteist tervitada.
“Tere, kuidas läheb?!”
“Tervist, kuidas käsi käib?”
“Hei, mis teed?”
“Tsau, mis toimub?”
Vastuse versioonid on tavapäraselt:
“Hästi!”
“Normaalselt.”
“Pole viga.”
“Päris kenasti.”
Ja samas vaimus edasi…
Aga kui aus olla, siis ammu ei mõelda enam nende lausetega midagi sisulist, need on lihtsalt pealiskaudsed tervitused, heal juhul viisakusavaldused, muul juhul sidesõnad. Keegi ei tunne tegelikult huvi küsitava vastu ega vastuse vastu.
Kuid millest koosneb sinu elu, millest lood ja laulad, mille käes ägad ja kannatad? Millest sa mõtled? Mille pärast hõiskad, miks kaebled? Kuhu tõttad? Mida loodad eest leida? Kas ma saan sind aidata? Jaga rõõmu, jaga muret. Üks kasvab, teine kahaneb…
Kohtumised on riivavalt põgusad, libisevalt pealispindsed. Maskid naeratavad, sisemus varjatud. Maskid on karmid, sisemus kardab.
Mõtted loovad meie elu, ideed kannavad edasi, mured hukutavad, vaevad väsitavad, siseilm peegeldub tegudes.
Järgmisel korral, kui kohtume, vestleme ehk nii:
“Tere, millest mõtled?”
“Tere, kohe ma räägin sulle… ja siis sina mulle.”