Avanenud süda ei suuda ega saa hävitada teisi südameid. Ta leiab tee neid säästa ja ise seejuures veelgi avarduda. Süda, mis on armastuses, kogeb iga elusolendi valu ja vaeva sellest nõrkemata ja seepärast ta mõistab iga hinge sügavuti, talle on kaastunne tuttav. See süda kogeb iga elusolendi rõõmu ja ülevust ning ei nõrke sellest, sest ta on alati tänulik, ta ei kogu endasse vaid laseb endast kõik lihtsalt läbi voolata. Avanenud süda ei valeta ega manipuleeri, ei solva ega põgene, ei kasuta ära teiste siirust ja avatust. Ta hoiab, hoolib, andestab, lohutab, tähistab, toetab, usub, julgeb. Ta ei loo teistele kannatusi vaid trööstib ja salvib. Hävingut ja valu külvav süda ei ole avanenud ega ühendatud, ta ei tea, mis on Armastus. Avanenud süda näeb seda ja tunneb kaasa igale kivistunud ja egos siplevale südamele.