Miks on loomulik ja lubatud rääkida välistest ja pealispindsetest asjadest, aga justkui kohatu kõnelda sisemaailma maastikest? Need maastikud on ju tuttavad ometi meile kõigile – sama tuttavad kui Eestimaa muutlik ilm. Me rändame kõik üheaegselt nii välise kui sisemise teekonna radadel ja näeme nii ihu- kui vaimusilmaga mõndagi märkimisväärset, ilusat ja koledat. Minu jaoks on loomulik jagada mõlemat ilma. Kes tunneb ära mõne siserännakute kirjelduse, on minuga samas paigas või on sealt enne mind läbi läinud. Mõlemal juhul olen väga huvitatud tema kogemusest ja nägemusest. Rännakud on kaunid, põnevad ja õpetlikud. Olen tänulik oma teekonna eest ja olen tänulik neile, kes enda oma jagavad. 🙏