Inimene on kahe universumi kohtumispunkt. Tihti tähistatakse neid mõistetega “sisekosmos” ja “aineline universum”. Inimene ühendab need lõpmatused ja see on suurima väe ja kujuteldamatu kogemuse allikas.
Aga kui inimene pole kontaktis oma teadvuse ja üliminaga, on ta ära lõigatud sisekosmosest. Kui inimene pole kontaktis oma keha, looduse ja elurütmidega, on ta ära lõigatud ainelisest universumist.
Sellisele inimesele jääb vähe alles – ühest universumist vaid tunded ja mõtted, teisest tehiskeskkond ja “vaade aknast”. Selline inimene teeb, mida tehiskeskkonna reeglid nõuavad ja mõtleb sellest, mida tehiskeskkond tahab. See inimene toidab tehissüsteemi, väljamõeldud reeglite ja kombestikuga süsteemi, aimamata, kes ta tegelikult on ning milleks ta on võimeline. Ta ei tea, mida ta suudaks kogeda ja kuhu areneda. Vähe sellest – kui keegi näitab suuremaid kontakti märke mõlema universumiga, võtab tehiskeskkond – “kuubik” – ja selle liikmeskond teda kui haiget või veidrikku. Olla päriselt see, kes sa oled, on tabu…
Kuhu on kadunud Kontakt – ühendus mõlema universumiga, Teadvuse ja Loodusega?
Mis sunnib meid nägema olemist kõverpeeglist? Miks inimene ei taha tunda oma olemust? Miks on ta nõus olema kui vang, ingitsedes mõlema kosmose lävepakul, maldamata edasi astuda? Miks väldib küsimusi, mille järele on tegelikult kogu elu õhanud?
Vastuseid on erinevaid – hirm, mugavus, vaimne uinumine, võitlus ellujäämise eest… Aga tõttöelda see loetlemine ja targutamine pole eesmärk ega lahendus. Eesmärk on igal inimesel isiklik ja ainulaadne ning seda saab leida just läbi Kontakti. Või siis jääda pseudolahendusele truuks – olla lihtsalt kuubiku elanik.