Kui leian end lamamas taas,
tühi ja jõuetu – kurb
mil südames tume vari,
hing nutab, pole und
siis elu kõrkus teeb valu,
leban oiates kõledas
ei leidu kusagil palu,
mis toidaks ja kosutaks
olen lõpuni lahti murtud
inimhingede massist
ihuüksi kesk lagedat maad
no kuidas sa jõudu saad
teeb mõte peas tühiseid tiire
kogu olev on üdini sant
kuu on kalk, heites jahedaid viirge
su hing ei väärt mitte üks sent…
Siis meeles peab hoidma üht tarkust
et elu on lootus ja looming
et ise saad muuta või hoida
et väärtus on hetk – praegu, siin
mis oli, las jääda
mis võiks, pole vaja
mis tuleb, eks paistab
mis on, see on!

Rajalind 🕊