Kui mu mees mu maha jättis, siis ütlesid paljud kallid inimesed, et pea vastu – vähemasti laste nimel. Ma olen neile väga tänulik toetuse ja fookuse seadmise eest. Ja tumedamatel päevadel oli see fookus väga määrava tähtsusega. Aga mul on veel üks põhjus vastu pidada ja mitte ainult, vaid ka õitseda, särada, areneda ja luua – see põhjus on mina ise.
Ma ju sündisin siia iseendana ja iseendaks, minu elu mõte on esmaselt elada minu enda elu ja kogeda minu enda kogemusi. Olen kogu elu elanud iseendana, seepärast on mu elu ka omamoodi olnud. Minu valikud on olnud minu südame omad. Mu pea on südamega sõber ja nad austavad teineteist. Minu õnn on see, kui ma ennast armastan ja minu edu on see, kui ma olen alati mina ise. Kes siis ometi veel? Minu võit on julgeda olla maskita ja minu väärtus on tahe teistele pühenduda, neid toetada, mõista, neile olemas olla, kui nad vajavad. Minu ego on kogu mu elu olnud rahulik, nii nagu tiiger, kellel on juba kõik olemas, mida ta vajab, ja võib puu varjus olemist nautida. Minu hing on alati olnud avatud ja tundlik. Muidugi saab nii ka palju haiget, sest olles haavatav, leidubki neid, kes sind haavavad. Aga mis elusus võiks olla inimesel, kes elab ja hoiab oma hinge vanglamüüride taga?
Ja kui lihtne on kõiki teisi armastada, kui armastad iseennast ja kui kerge on teisi aktsepteerida, kui oled lihtsalt sina ise! Kui lubad endal olla lihtsalt olemas sellisena nagu oled, on elementaarne ka teistele seda sama lubada. Muidugi loodad, et teisedki on maskideta avatud iseendad, kes teevad oma otsuseid südamega ja et selle südame sõber on mõistus. Kontakt, ühendus, soojus, armastus. Aga kui juhtub, et inimene pole endaga tuttavaks saanud või ei luba endale olla see, kes ta on, võib ta oma agooniates teistele liiga teha nagu elevant portselanipoes. Õnneks pole mu hing siiski portselanist vaid imelisest jumalikust materjalist, mis suudab taastuda ja terveneda. Sellisest materjalist on iga inimhing. Olen tänulik!