Mis või kes on “normaalne”? Kui peen on nöör, mida mööda peab käima, et mahtuda normi väärtuste skaalale? Kes seda otsustab? Kas inimene on massitoodang, mis (või siiski kes) peab võimalikult täpselt sarnanema ülejäänud toodangule või muidu loetakse praagiks? Mille alusel saame otsustada teiste inimeste praagiks olemist? Kas see on üldse vajalik?
Ka meid võidakse ühel päeval millegi tõttu välja praakida. Seda on massiliselt varemgi tehtud ja väga tühiste asjade, näiteks naha melamiini hulga pärast…
Tegelikult hinnatakse ju kõikjal – välja arvatud “aparaaditehases” – isikupära, iseseisvat mõtlemist, originaalsust, iseendaks olemist… Ainus kriteerium, mis erilisuse “normaalsust” kõigutab, on “ekstreemne erilisus” – see, mis on ohtlik endale või teistele. Ohtlik.
Eriline ongi Normaalne, see on tavaline. Vähemalt vabas ühiskonnas, demokraatias, inimõiguste kehtides. Tunnistades kõigi individuaalsust, tunnistame ju kõigi erilisust. Ja see on elementaarne, et vabas, inimeste individuaalseid erinevusi normiks pidavas ühiskonnas on ka vastavaid tõekspidamisi kinnitavad seadused.
Ning ma olen kindel, et elusa ja õnneliku ühiskonna vundament on Armastus.
Sellepärast olen kooseluseaduse poolt.