Eesti 101!
Aga…
kui meie maa põhjavesi on saastunud glüfosaadiga, mis teeb meie inimesed viljatuks ja haigeks ning pole puhast vett enam ka kauges külakaevus,
kui ravimitööstus kasutab meid ja meie lapsi suurejoonelise lobi taustal inimkatseteks,
kui meie rahva ressursid voolavad riigist välja (näiteks Rootsi),
kui meie rahva selge pilk on hägustunud massimeedia valedest ja ühisus on mõranenud kildudeks…
Siis selles kontekstis tundub see 101 kuidagi ebaoluline või isegi lapsik. Sest see number ei näita elukvaliteeti ega garanteeri järjepidevust. See on saavutus, aga samas pole ühtegi põhjust loorberitele puhkama jääda.
Meil pole aega arutada ja uneleda. Otsuseid tuleb teha kohe ja tegutseda tervemõistuslikult!
Tänaseid toimetusi ära viska homse varna. Muidu homset ei tulegi. Ei, see pole liialdus.
Kas tõesti lihtsalt kardame, paneme silmad kinni ja tõmbame küüru selga? Nagu orjad või väärkoheldud koerad?
Ma ei usu seda.
Ma usun inimeste väesse, tahtejõusse ja armastusse.
Kui nad vaid silmad lahti teeks.
Kui nad vaid end sirgu ajaks.
Kui nad vaid ühise pealisülesande ja sisemise ühisuse taas leiaks!
Tõuskem üles, magajad! On hommik ja päevatööd ootavad!