Vastast rünnates on alati oht muutuda ise samasuguseks.
Nii on vist juhtunudki meie väikeses Eestis? Kõik kohad on tahmaseid padasid ja katlaid täis ja need hääled, kes rahu, armulikkust ja koostööd välja pakuvad, summutatakse või naerakse välja.
Mis meist niimoodi saab? Meist kõigist? Kas selliselt rebenenud rahvas mahub ikka suvel laulukaare alla? Üksmeel ja koostöö ühise pealisülesande poole pürgimisel pole muidugi lihtsad asjakesed, aga need väärivad tõeliselt tähelepanu ja energiat.
Kahju on sellest üüratust kogusest energiast, mis kulub üksteisele mätaste näkku kinni löömise peale. Mida kõike ülesehitavat selle energiaga korda saaks saata!