Kõik inimesed, kel vähegi tervist või taipu, tegelevad millegagi.

Defineerida võib seda “tegelemist” töö, hobi, ajaviite, õppimise, aitamise või aja-surnuks-löömisena… see polegi tähtis. Oluline on hoopis see, mis põhjusel inimene selle defineeritava asjaga tegeleb!?

Elades veendumusega, et praegune ühiskondlik kord on parim, paratamatu ja igavene, on kurvakstegevalt suur hulk inimesi (siiski kaugeltki mitte kõik!) võtnud ükskõik-millega-tegelemise põhjuseks ja eesmärgiks — raha. Kõlab labaselt, aga kindlasti pole see kellelegi uudis…

Vastuväited, et selline naiivne jutt tuleb koheselt jätta, sest inimesed peavad ju kuidagi “ära elama”, pole samuti uudiste mõõtu.

Palju räägitakse ka “maailma muutmisest” ja samuti “alusta iseendast ja sa muudad maailma” klauslist.

Hästi. Võtame siis kokku: tahtes muuta maailma tuleb alustada iseendast, aga kuna kuidagi peab ära elama, siis peab keskenduma raha teenimisele.

Seega – endast alustada ei õnnestu. Ja juba jääbki maailm muutmata!

Ja miks on üldse vaja maailma muuta? See on ju mingite pilvedeshõljuvate idealistide luul. Maailm on nagu on ja igaüks peab sellega kohanema, et hakkama saada.

Jah, see oli veel üks levinud klausel.

Kas keegi oma peaga ka suudab mõelda või kordamegi kõike nagu papagoid? Sest kui me kordame etteantut, kaotame elu. Me robotistume.

Kas kõik inimesed, kel vähegi tervist või taipu, tegelevad millegagi, sest meid on nii programmeeritud? Ja kui hakata küsima – miks, satub küsija lõputusse loogika nõiaringi.

Kas oled märganud murdumist lapse- ja noorukieast varasesse “täiskasvanuikka” – see on traagiline. Armastusest, siirusest, unistustest ja lootusest küllastunud ning kantud inimesed kohtuvad ühiskonna korraldusega ja … murduvad. Ideaalid hukuvad, unistused ununevad, siirusest saab nõrkus, armastusest naerualune. Tugev ja edukas täiskasvanu on kalk, nahaalne ja omakasupüüdlik. Moraalilugejaid on küll, aga kui tegudeks läheb, hakkab piinlik, sest mitte keegi ei taha mitte mingil juhul paista naiivsena! Vahel meenub mõnele lapsepõlve õhurikas siseilm, aga siis ohatakse vaid ja lüüakse käega – mis teha, elu on selline.

Kahju on näha noori, kes veel aasta või paar tagasi olid säravad ja teotahet täis, valmis võitlema ja pingutama ideaalide, ideede ja unistuste eest. Ja nüüd kumab pilgus vaid ratsionaalne pluss ja miinus, kasu ja kahju, kulu ja tulu. Taas kaotsi läinud hinged…

Aga kas sellised hinged on ise süüdi, et nad robotistuvad? Kelle peale näpuga näidata? Vanemate? Sõprade? Kooli? Muidugi – kooli. Ka see on hästi tuntud klausel. Jah, ilmselt tõesti ka kooli süü, aga mitte ainult. Me keegi ei peaks jalgratast leiutama, sest see on juba leiutatud. Samuti ei peaks keegi leiutama, kuidas kestvalt ELADA oma elupäevade lõpuni, muutumata inim-aparaadiks. Aga kui sa pole ühtegi jalgratast kunagi näinud ega sellest ka midagi kuulnud, pead sa väga võimekas leiutaja olema, et tühjalt kohalt see asi leiutada. Täpselt sama lugu on ka inimeseks jäämisega – kui laps kusagil oma ümber ei näe elava hingega vanemaid inimesi, vaid ainult “kalkulaatoreid”, peab tegemist olema imelapsega, kui ta suudab “leiutada” mooduse jääda “elavaks hingeks”.

Ja juba siis, kui laps on alles õige väike, hakkavad homo apparatus ‘ed pärima, kelleks ta tahab saada!? Ta juba ON KEEGI! Aga lapsele jääb mulje, et ta peab midagi tegema, et olla keegi, olla selle ühiskonna vääriline…

Ühiskond… maailma muutmine tähendabki ühiskondliku korralduse muutust. Mitte veel ägedamaid nutitelefone, maju ja juuksehooldusvahendeid vaid laiapõhjalisi väärtuste, ideaalide, eesmärkide ja loogika muutusi.

Ja selle muutuse saavad läbi viia  – ei, mitte kogenud juhtivad poliitikud, ettevõtjad, haritlased või muu töötegijad – vaid hoopis noored, kogenematud, aga veel murdumata ja kalestumata inimesed, kelles on julgus, ideaalid, lootus ja armastus. Inimesed, kellele tähendab unistus ja hoolimine kogu maailma, aga tulu ja kulu mitte midagi. Ja nende prii lapse ilmast pärit murdumata hingega inimeste suurimaks väljakutseks saab võitlus valitseva jäätunud hingede hulgaga, kaotamata ennast, murdmata hinge.

See ilus terve hing on nii õrn, aga väärt enam kui miski muu siin Linnutee servas.

 

Rajalind