Elasin lapsena esimesed seitse eluaastat maal, eraldatuses koos oma vanaema ja tema koduloomadega. Jah, võin öelda, et see oli “metsik” lapsepõlv – sealt puudusid lasteaed, sotsiaalsed rägastikud, linnamüra, meediakära…

Mängisin sõna otseses mõttes “lille ja rohuga”, vaatasin pilvi ja tähti, suhtlesin loomade ja putukatega, mõtisklesin tundide viisi puu all või maamaja trepil istudes. Aitasin vanaema talutöödel, see kogemus õpetas töötegemist ja füüsilist pingutust nautima, sest iga tegevus oli ühtaegu kui mäng, avastus ja väljakutse. Kuulasin linde, vaatlesin lehtede liikumist või päikese varjusid puukoorel. Kiikusin vana õunapuu oksal rippuval kiigel ja laulsin ümbritsevale oma mõtetest, tunnetest ning sellest, mida ma näen. Sulasin ühte ja adusin kõige seotust ja olulisust. Imestasin, et sõnadega ei saagi paljusid ilmselgeid asju väljendada. Minu jaoks oli kõik üks tervik – loodus, loomad, taevas, mõtted, mina ise. See oli suur armastust täis tervik. Ja see oli loomulik.

Aastaid hiljem kohtusin inimestega, kes selgitasid, et ma peaksin – nagu kõik arukad ja arenguvõimelised endast lugupidavad täiskasvanud – õppima mediteerima, et “saavutada” erinevaid ihaldusväärseid seisundeid, mis meie ühiskonna kiire ja stressirohke iseloomu tõttu olulised on…

Mediteerimine. Mis peen kunst see veel on? Lugesin, kuulasin, uurisin…

Selgus, et seesama, mida olin lapsest peale loomuliku elamise viisina praktiseerinud ja mida ma muidugi kuidagi defineerinud polnud, ongi “meditatsioon”! See sõna kõlab uhkelt, peenelt ja võõrapäraselt, aga sisu selle taga pole midagi uut ega keerulist. Vastupidi. Ainult et minu loomulikku elamise viisi, mis on kui inimeseks olemisega kaasa sündinud, müüakse nüüd kui kaupa, mida mõnel on ja paljudel pole…

 

Kõikjal pakutakse meetodeid enda elu ja hinge ravimiseks ehk “eneseabiks” nagu seda nimetatakse. Pideva vooluna trükitakse raamatuid, vändatakse telesaateid ja kirjutatakse artikleid teemal, mida võib kokku võtta lausega “saa teada, kuidas oma elu tervendada”.

Hästi, aitäh… aga alustuseks – kas meie elud ja me ise oleme kõik nii tõbised? Kes diagnoosi pani? Kas meid on vaja kindlasti ravida? Või on “haigus” meie mõtetesse isututatud?

Ravida millest?

Tervisest?
Iseseisvusest?
Loovusest?
Vabadusest?
Loomulikkusest?

Kas me ise ei tea midagi ega oska ilma kõrvalise abita kuidagi oma elu, tegevust ja mõtteid korrigeerida? Kas alati peab olema keegi teine – “guru” – kes annab nõu ja ütleb kuidas on õige? Kas kõik need “meetodid”, mille abil oma “sisemine harmoonia” paika saada, “rahu ja selgus” meeltesse manada või “eneseteostus” käima lükata, pole mitte sarnased farmaatsiatööstuse ravimikokteilidega? Et võta lonks ja mured on lahendatud, aga tegelikult ravitakse tagajärgi mitte põhjuseid. Ja et mõju kestaks, peab regulaarselt “kokteili lonksama” (ehk etteantud rituaale läbi viima), sest muidu tuleb häda tagasi. Järjepidevus viib sõltuvuseni. Sõltuvus teeb kellegi rikkaks, aga kas ka sõltuja õnnelikuks ja viimaks “tervekski”?

Üldine ühiskondlik hoiak – sealhulgas ka religioonid ja seadusandlus – ei luba inimesel ennast ja oma südametunnistust usaldada. Inimene ise on ju loll, teda on vaja “valgustada”. Küsigu arstilt või apteekrilt. Tulgu meie hulka, sest meie grupiteraapas saab talle kõik selgeks. Meie meetod on iidvana ja salajane, seepärast seda keegi peale meie ei tea. Aga maksa ja me räägime sullegi. Kuula targemaid! Meie teame ja aitame sind, osta ja sa ei kahetse!

Jah, on inimesi, kes ei usalda kogu seda juttu, aga ennast ei usalda nad paraku samuti. Seepärast otsivad nad kergendust, lõõgastust või valgustust narkootilistest kokteilidest kas mõnes urkas või hoopis mõnes rafineeritult peenes elutoas…

Jääb arusaamatuks, miks inimesed lähevad massiliselt kaasa “valitseva arvamusega”, et elamine, mõtlemine ja tegutsemine peavad olema teistmoodi kui nad on. Et lihtsalt ja päriselt elada, loomulikult olla ja kogeda, vabalt mõelda, südamest luua ning loodusega kooskõlas tegutseda on ilma keemiliste, õpetuslike või rituaalsete lisanditeta kesine, vale ja algeline. Hmm…

Jah, see kõik on suur äri, seda muidugi. Selleks, et midagi hästi maha müüa, on tarvis kuidagi nõudlus tekitada. Ja mis võiks olla geniaalsem, kui masse veenda, et nad on tõbised – haiged, kes vajavad ravi. Lihtsalt NII sa jätkata ei saa. Võta nüüd ometi midagi ette!

Olen veendunud, et naiivsus, siirus, avatus ja ülitundlikkus on imelised asjad – need hoiavad sind värske, rõõmsa ja uudishimulikuna. Sa ei kaota last enda sees – mida raamatute ja psühholoogide abiga aina taga otsitakse – ega vaistu, mis kui võimas antenn sind Kõiksuse Teadvusega ühendab.

Jah, olen selles veendunud,

…aga ettevaatust! Kui oled see, kes sa oled ja elad nii, nagu loomulikult kulgeb, pole sa ju kellelegi äriliselt kasulik. Sind võidakse peegeldada suisa kui hullu või “ohtlikku”. Kasu nimel proovitakse selliseid “loomulikke kulgejaid” veidraks ja haigeks kuulutada ning “aitama” ja “ravima” asuda, et nad siiski “kasulikuks” osutuksid!

Seega, usalda ja hoia ennast!

Sa ei pea moenarruste ja ühiskondlike trendidega kaasa jooksma, valgustuse ja iidsete tarkuste jahti pidama, et paremini ja õigemini elada. Sinu elu on sinu looming ega kuulu mõne teise inimese elulõuendile. Sinu elu pintslitöö on sinu (mitte mõne guru või juhi) vabadus ja samuti sinu – just sinu enda – vastutus. Kuigi vahel võid leida teise elukunstniku, kelle lõuend täiendab sinu tööd ja sobib “galeriiski kõrvuti eksponeerida”. Aga see on juba hoopis teine teema.

 

Rajalind