Ma olen väga mures Eesti (ja muidugi igal pool mujal) meedias levitatava väär- või kinnitamata info pärast, mis puudutab vaktsiine ja vaktsineerimise ohutust. Ma mõistan inimpsühhoogia eitamise staadiumi iseärasusi ja dogmadesse uskujate enesekaitse mehhanisme, aga ma tean ka, et inimene on arenemisvõimeline. On aeg mõista, et elu on püha, sellega ei mängita. On aeg oma peaga mõelda ja vastuseid nõuda. On aeg astuda välja globaalsest katselaborist.
Kes tahaks, et tema laps on vaktsiinitööstuse kasumialtari ohver?
Kas need ligi pool miljonit (450000!) Indias vaktsineeritut, kes jäid halvatuks või surid suukaudse lastehalvatuse vaktsiini järgselt, pole piisav tõestus, et vaktsineerimise temaatika vajab fokuseeritud tähelepanu, läbipaistvust ja ümberkorraldusi kogu maailmas?
Kas USA-s praegu asetleidev autismi epideemia (2017. aasta seisuga sai iga 39. laps autismispektrisse kuuluva diagnoosi) pole piisav põhjus kontrollida tähelepanelikult vaktsiinides sisalduva alumiiniumi või elavhõbeda jääkide seost selle katastroofiga?
Kas need ligikaudu 4 miljardit dollarit kahjutasu, mida USA valitsus on (farmaatsiatööstuse eestkostjana) vaktsiinikahjustuste “valurahaks” välja maksnud, pole piisav summa, et enne skeptikute väljanaermist endale aru anda ja järeldusi teha?
Kas Itaalia parlament on “lamemaalased”, sest näevad seost riigi militaarpersonali vaktsineerimiste ja sellele järgnenud surmajuhtumite, autoimmuunhaiguste ja vähidiagnoosidega?
Taolisi küsimusi võib esitada sadu, võibolla tuhandeid.
Peamine küsimus igaühele:
Kas sina ise oled valmis kandma vastutust ja tegelema oma lapse või lähedase vaktsiinikahjustusest tingitud tagajärgedega – sealhulgas eluaegse hoolduse või varajaste matustega? Eriti võttes arvesse, et enamus haigusi, mille vastu vaktsineeritakse, põetakse läbi mõne nädalaga ja saadakse seeläbi sellele haigusele ka eluaegne immuunsus (erinevalt vaktsineerimisest, mil “kaitse aegub” keskmiselt 2-5 aasta jooksul). Samuti võttes arvesse, et tänapäeva üldised hügieenitingimused ning tavataseme puhtus on kvanthüppe võrra paranenud võrreldes sajanditaguse ajaga, mistõttu üldine tõenäosus paljudesse taudidesse haigestuda on oluliselt vähenenud. Ja võttes arvesse, et igal indiviidil on unikaalne organism, keskkonnategurid jms, mistõttu vajadused ennast mingite haiguste eest kaitsta on väga erinevad. Ning võttes arvesse, et imikud ja väikelapsed on piiratud liikumise ja tegevusega, seega nad naljalt vere ja sugulisel teel levivatesse haigustesse ei nakatu.
Mina ei ole selleks valmis.
Ma pole vaktsiiniusku.
Ma olen tavaline “talupojamõistust” kasutav inimene, kelle pea on vahel pilvedes, aga jalad alati kindlalt maas. Seepärast olen veendunud, et haigusi peab ennetama ning kui see ei õnnestu, siis paratamatult ravima. Haiguste ennetamiseks on parimateks võteteks (nagu kõik ammu teavad) üldine immuunsuse eest hoolitsemine, toit, puhkus, tervislik eluviis. Vajadusel võiks haiguste ärahoidmiseks kasutada ka vaktsiine, aga mitte mingil juhul ei tohi “ennetav kaitse” olla ohtlikum kui haigus ise.
Minu järeldus on: vaktsiinid ei ole ohutud seni, kuni pole tõestatud vastupidist.
Inimkond ei saa olla katselabori materjaliks kasumipalavikus ettevõtetele.
Ma olen väga kurb, sest vaktsineerimise ohutuse kohta valetamise, kahtlejate sildistamise ja massilise silmaklappidega propaganda varjus kannatavad konkreetsed inimesed – lapsed, pered, lihtsalt inimesed. Ja neid on väga palju kogu maailmas. Aga ka Eestis.
Avagem silmad, mõistus ja siis juba ka suu!
___
Mainitud fakte saab lugeda siin:
https://www.efvv.eu/open-letter-to-the-who-from-international-organisations/
Soovitan tutvuda ka siinse infoga: