Sõna “vandenõuteooria” tähistab midagi, milles ei saa justkui kindel olla, sest tegemist on “teooriaga”, ühe võimalusega. Siiski – paljud vandenõuteooriaks nimetatud sündmused, protsessid jne. on juba põhjalikult ja ka dokumentaalselt tõestatud reaalsete sündmuste, protsesside jms.-na. Peavoolumeedia, haridus ja üldsuse hoiakud aga ei räägi sellest – erinevatel põhjustel. Samas liigub ka kuulujutu-vandenõuteooriaid (loe: igas mõttes tõestamata teooriaid), mis vett sogavad ning pealiskaudsel vaatlejal skepsist õhutavad ükskõik kui tõestatud “teooria” suhtes.
Minule isiklikult on vandenõuteooriatega tutvumine õpetanud laiemalt vaadet elule, võimet näha olukordi rohkematest aspektidest ning nihutanud võimalikkuse piiri tegelikkusele lähemale. Elu on uskumatult värvikirev, kuid reeglina nähakse/näidatakse seda must-valgena.
Ja veel – arvan, et vandenõuteooria mõiste kui selline on tekkinud olukorras, kus peavoolu meedia ja haridus räägivad kõigest liialt ühekülgselt, pealiskaudselt ja läbinähtavalt kellegi huvides (nt. hetkel võimul olija, riigikorra jms). Inimesed pole aga lambad ning ajast, mil internet on võimaldanud igal huvilisel õppida ja infot hankida täpselt sellel teemal ja neis aspektides, mis talle huvi pakuvad, on “vandenõuteooriad” (loe: asjad, millest inimestele pole räägitud, sest inimesed ei kiidaks seda heaks jne.) ka ilmsiks tulnud. Paratamatult. Ja tulevad veel.
Lühidalt: teadlikkus annab väe muuta maailm paremaks. Teadmatus jätab inimese passiivsesse rolli – mida ei tea, seda ei saa ka muuta, ravida või parandada.