“Maailmapilt on maailmavaateliste teadmiste süsteem, mille abil inimene tunnetab ennast ümbritsevat maailma ja näeb tegelikkust. Erinevatel ajastutel ja kultuuridel võib olla erinev iseloomulik maailmapilt. Tänapäeval on tähtis teaduslik maailmapilt, mida tihti vastandatakse mütoloogilise maailmapildiga.” — Wikipeedia

Uudishimu pildi sisse ei mahu. Kogemused samuti. Ja kuidas “näha tegelikkust” visandi, maali, sketši või foto abil?

Pilt – nii ka maailmapilt – võib olla realistlik, naivistlik, mustvalge, värviline, roosa, massiivne, sünge, romantiline, ekspressiivne… ja sealjuures absoluutselt suurepärane meistriteos! Aga see on ikkagi kõigest pilt, kahemõõtmeline piiratud kujutis mõõtmatust avarusest, müstikast, väest, teadmatusest, teadlikusest…

Ma pigem hoidun oma teadvust, olemist ja kogemist mingisse maailma “pilti” sulgemast. Olen seda proovinud. See on kuiv, koormav, umbne, igav.

Võibolla on parem omada “maailma-akent” – see on küll samuti piiratud, aga sealt paistab osake “pärisest”, sa võid akna avada, et värskus sinusse hoovaks ja üle akna kiigata, et rohkem ja kaugemale näha. Veel parem, kui see “maailma-aken” on osa haagissuvilast või muust teisaldatavast ruumist. See tähendaks, et piisab väikesest lükkest, kui juba avaneb “maailma-aknast” sootuks teine vaade.

Aga parim lahendus on – MINE ÕUE!

 

Rajalind