Sufi õpetaja Bahauddin oli kogu oma elu õnnelik, naeratus ei kadunud kunagi tema näolt. Ta naeratas isegi surres ning näis nagu naudiks ta surma saabumist.
Ta voodi juures istuv õpilane küsis: “Õpetaja, miks te naerate? Kogu elu te naersite, aga meie ei julgenud küsida, kuidas see teil õnnestub. Nüüdki, oma elu viimasel hetkel te naerate. Mis teid rõõmustab?”
Vana õpetaja vastas: “Paljude aastate eest läksin ma noore mehena oma õpetaja juurde. Olin vaid seitsmeteistaastane, kuid juba palju kannatanud. Õpetaja oli seitsmekümne aastane, kuid naeratas ja naeris kogu aeg ilma ühegi näiva põhjuseta. Küsisin temalt, kuidas see tal õnnestub, ja tema vastas: “Igal hommikul, kui ma avan silmad, küsin endalt, kas ma valin täna õndsuse või kannatuse. Ja ma valin õndsuse, see on ju nii loomulik.”
Araabia tarkuselugu