Igaüks, kes sünnib, see ka sureb kord. Varem või hiljem. Aga kindlasti.
Mis on selle kõige mõte?
Ehk muuhulgas* see, et meie kõigi ajutine ja väga kallis elupaik, planeet, keskkond, inimkond, ühiskond, kogukond, perekond … – oleks tänu igale ühele, kes siin käinud-teinud-olnud on, parem kui enne. Parem – see tähendab jätkusuutlikum, tervem, arukam, rõõmsam, rikkam, õilsam, väärikam, tasakaalukam, puhtam, elusam…
Või siis vähemalt mitte raasugi kehvem kui enne. Et meist igaühe “jalajälg” – olgu see ökloogiline või psühhosotsiaalne või esteetiline või ükskõik milline veel – oleks õnnistus ja kaunistus, mitte laastav plekk.
Oh, kui see oleks iga elava inimese teadvustatud eesmärk, mis on ühendatud südametunnistuse, armastuse ja tahtega!
* Isiklikus kontekstis pean elu mõtteks kogemuste kogumist, misläbi meie surematu Teadvus õpib, avardub ja väestub.