Kui me siin Eestis nii innovaatilised oleme nagu räägitakse, siis lõpetame õige laste selgade, õlgade ning rühi süstemaatilise ja üleüldise vigastamise kiviraskete koolikottide tõttu! See on mõtetu, arutu ja lühinägelik. Lisaks viitab selline päevast päeva ja aastast aastasse koorma vedamine omalaadsele “orjaikkele” või “kooliorjusele”, mida kaasaegsed haridusasutused ometi omaks võtta ei taha… ma vähemasti loodan. Rohkem ja vähem nutikaid alternatiive sellisele kilplaslikule “tarkuse seljas vedamisele” peaks leiduma enam kui mitu. Seda esiteks.
Teiseks on aeg märgata, et elu – seal hulgas laste elu! – pole loodud lõputute väliste (ja sageli ajuvabade) kohustuste vaid elu enda kogemise ja kogemuse tarvis. Selleks on vaja elada – uurida, proovida, jälgida, süveneda, valikuid teha, läbi kukkuda, õnnestuda… – päriselt! Ja muide – ka olla, mõelda ja vaikida. See tähendab, et koolikohustus kui selline ei tohi ära võtta enamust ärkveloleku ajast. Ma saan aru küll, et laps peab “kooliorjuse” abil harjuma tulevase “tööorjuse” rutiiniga, aga just selles konks ongi. TEGELIKULT ei pea harjuma. Ei tohi harjuda. Sest pealesunnitud “harjumine” on mandumine, allaandmine ja stagneerumine.
Aga innovaatilisele ühiskonnale sellised omadussõnad ju ometi ei sobi?