Jah, kuni maailm on katkine ja pered on katkised, on ka hinged katkised. Seni on meie hulgas katkiseid inimesi, kelle vastu saab end kaitsta ehk pipragaasiga… kui sellest peaks hetkeks mingit abi olema.

Ok, paneme kõik vägivallatsejad trellide taha. Probleem on selles, et neid kasvab aina peale. Igal kriisil on kaks paralleelset lahendust: operatiivne ja perspektiivne. Hetkel lonkavad mõlemad.

On selge, et katkises ilmas tuleb rahumeelsel kodanikul olla – paraku – rünnakute alla sattumiseks valmis. Valmis ka teistele rahumeelsetele kodanikele appi tõttamiseks.
Aga tegelikult on mulle üsna arusaamatu, kust jookseb piir “juriidiliselt korrektse” enesekaitse ja paragrahvi alla liigituva “enesekaitse” vahel… Selles vallas on kuuldavasti palju ebaõiglust toimunud.

Miks kaaskodanikud sellistele intsidentidele vahele ei taha astuda? Sest nad seavad iseennast sellega ebameeldiva valiku ette – kas riskida paragrahvi alla sattumisega, kui vahelesegamine õnnestub, või haiglapatsiendi staatusega, kui abistamine nii hästi ei õnnestu… Korrakaitsjad peavad aga järgima nii mõneski mõttes pimedat seadust-bürokraatiat mitte südant ja tervet talupojamõistust.

Ja nii jagavad katkised hinged jätkuvalt oma mõrasid ettejuhtuvatele kaas-Maalastele…

 

Rajalind