Oops! It appears that you have disabled your Javascript. In order for you to see this page as it is meant to appear, we ask that you please re-enable your Javascript!

Eesti ihu (loe: loodus) lebab operatsioonilaual.

Kirurg plaanib lahtilõiget pea(linna)st lõu(n)apiirini ja püsiva keemiakanüüli paigaldust (Emajõe) veeni. Küllap paljut muudki.

Eesmärk: kasum (ajutine ja üsna piiratud ringile).
Mõju patsiendile: sandistav, võib lõppeda letaalselt.

Milline kirurg selliselt toimetaks?

Kas Eesti keskkond on (muidugi vastu tahtmist) organidoonor ja labori katseloom?

Kuidas selgitada, et elujõulisest Eesti keskkonnast on hoopis rohkem kasu?
Igale eraldi ja kõigile koos.

Miks aina ego võidutseb, kas talle pole ikka veel väärilist vastast? Kus on selge pilguga põlvkonnad, tugeva vaimuga inimlapsed?

Sest Eesti pole ju ainus. Terve Maa on täis sandistatud ja piinades patsiente – loodus ägab.

On aeg!
Aeg ärgata, enne kui magamistuba buldooseriga maatasa lükatakse!

 

Rajalind