Valimised on ikka üks ütlemata veider asi. Olukord, kus tunnen ennast nagu kala puu otsas.

Tavapäraselt kui elus valikuid teen, leian vastuse toetudes kogemusele (kui on) ning kuulates mõistuse (nt. kaaludes plusse ja miinuseid) ja südamehäält. Kui need kokku langevad, on valik kiire tulema, kui mitte, läheb rohkem aega, otsides “kuldset keskteed”. Kui ka sellist ei leidu, kipun kuulama südamehäält. Siiani on see toiminud.

Aga valimised (eriti riigikogu omad) on nii mürased nagu ülisuurtes mõõtmetes praktiliselt puuduva resolutsiooniga pilt või kogu kuuldeulatust hõlmav klaster, kus on võimatu aru saada, kelle või mille vahel üldse valid (ja kohati tekib muidki küsimusi – näiteks miks?). Sageli juhtub ka nii, et valitava asemel antakse ikka üks teine “valik”. Noh, sest meil on selline “süsteem”.

Mõistusehäälel pole siin (arvestades ka eelmainitut) midagi teha, sest kaalu milliseid miinuseid ja plusse tahad, tulemus on umbkaudu 50:50, eelnimetatud sümbolite hulk üüratu ning nende tähtsuse järjekorda seadmine võimatu – elu on üks tervik, you know. Tihti on needsamad plussid ja miinused tasalülituvad välistades teineteist. Lisaks on “valimisplatvormid” lihtsalt sõnade kogumid – loodud kauplemiseks ja võimalikult paljudele meeldimiseks – mis (ilmselgelt mitte ainult minu) kogemuse põhjal sageli sinna paberile jäävadki. Läbirääkimiste laua ääres mahakriipsutamine “kompromissi” tuhinas on nende saatus. Mõistusehääl ütleb, et see on lõks või siis lihtsalt suure kärbseparve pähe ajamine.

“Kuldne kesktee” kaotab oma sära, kui ruumi mõõtmed (vasak, parem, ülal, all etc.) kaovad ja kõik on üks kaootiline ja ettearvamatu sürreaalsus. Millegipärast assotseeruvad Salvador Dali või hoopis Joan Miro maalid, mis on iseenesest kahtlemata meistriteosed, aga proovi seal nüüd üks detail “tõelise keskmena” välja valida, seda enam, et pilt ise ei pretendeeri tõelisuse peegeldamisele, pigem sümboolsele ja alateadlikule tunnetusele. Ja isegi kui ruumi mõõtmed on adutavad, ei suuda need ealeski hoomata elu ennast. Seega vali keda/mida tahes, eelistad ikka tervikule üht väikest osa. Ja see osa peegeldab sind ennast – jah sa ise oled tervik, aga ühiskondlikus plaanis oled selle osa, tükk, piksel.

Südamehääl ütleb kogu selle jauramise peale – see pole tähtis, ära raiska oma energiat tühja. Ela, armasta, tegutse! Ise.