Sa võid luua ja teha teise inimese jaoks, mida iganes, sa võid armastada, hoolida, arvestada, toetada, ennast igas mõttes pühendada tema igatsustele ja unistustrele jne, aga kui ta ennast ei armasta ja hoiab kinni oma rahulolematusest ning hirmudest, ei saa sa midagi teha – ta on ja jääb rahutuks ja õnnetuks. Ta on valmis kõik õnnistused oma elus kaotama, et tekitada endale illusioon edasi liikumisest, rahutusest pääsesmisest ja enese teostamisest. Tegelikkuses läheb elu mööda sahmides ja tulevikus elades, märkamata, et elu ise oli vahepeal ära ja selle sügavamad väärtused jäid kahe silma vahele. Surivoodil tulevad need väärtused meelde. Aga mis sellest enam.