Inimesed – nagu kõik elusolendid – liiguvad, puhkavad, tunnevad ja nii edasi. Ja muidugi mõtlevad. Peavoolu teadus usub, et on võimeline kõike seda skännerite ja muude tehniliste abivahenditega jälgima, fikseerima. Vähe sellest – ka selgitama ja põhjendama. “Need on ju kõik lihtsalt meie aju funktisoonid, protsessid, mis aitavad ellu jääda ja hakkama saada. See on keemia, see on füüsika, see on njuutonlik mehhaanika.”
Küsimus on – kust me teame, et me oleme, kui me oleme lihtsalt biorobotid, kõndivad keemialaborid, juhuslikult hästiorganiseerunud vee, bakterite ja keemiliste elementide hunnikud? Kui me oleme hästi toimivad masinad, kuidas me oskame ja mil moel suudame ennast ning teisi vaadelda? Mis asi on sisemaailm, mida me kogeme? Masinal (olgugi bioloogilisest materjalist) ei ole ju seda tarvis. Masin on mehhaaniline mitte nt. melanhoolne.
Kui tead, et oled, siis oled järelikult endast teadlik. Sa oled teadvusega ühenduses. Ja teadvus on jagamatu tervik.
Seega sa oled Teadvus.
Teadvus hõlmab kõike.
Seega sa mitte ainult OLED vaid saad ka olemist mõjutada, muuta. LUUA.
…
Järelikult…
Sa ei ole robot.
SA OLED LOOV TEADVUS.