Nii lihtne on inimeste elu lõhkuda, aga kui palju aega, jõudu ja tahet on vaja, et elu üles ehitada… Seepärast ei väsi mina ega kõik, kes on lammutuse laviini alla jäänud, seda ise kogenud, kordamast – mõtle kasvõi 1000 korda enne, kui lammutama hakkad.
Igale inimesele jagub siin maailmas eriline hing, kes on tema jaoks alati olemas. See on suurim rikkus ja väärtus üldse, kui kohtad teda, leiad ta üles. Pole mitte midagi, mida saaks kõrgemalt hinnata. Sest külmas võitluses ressursside ja oma positsiooni eest, oma naudingute ja tähtsuse eest jääb inimhing üksi. Ümber võib olla sadu ja tuhandeid inimesi, aga hing on üksi. Nii on juhtunud lõputult paljudega ja ometi teevad inimesed jätkuvalt sama viga.
Ja kui hing on ühel hetkel üksi, siis avastab inimene, mis on tegelikult tõelise väärtusega. Ta igatseb teist hinge, ühendust kellegagi, kes on lõpuni usaldusväärne ja alati toetav, hooliv ja armastav. Kes ei vea alt, ei reeda, kelles pole omakasu, kes tahab kasvada sinu kõrval ja käia oma teed sinu kõrval. Kes pole kade, kes rõõmustab koos sinuga sinu võitude üle ja kes soovib sulle päriselt head. Siis avastab inimene, et see hing jäi lammutusrusude alla. Teda pole enam. Aga kas polnud mitte see hing sinu kõrval, kui sa polnud veel positsioonil, medalitega, austatud, edukas, mõjuvõimas? Kas mitte see hing polnud sulle toeks ja nägi sind alasti sinu päris endana ja armastas sind ikkagi? Kas see hing polnud väärt hoidmist ja armastust?