Enamasti, kui on selginemas mõni mõte või idee, tekib samas mingi valehäbi seda teistele öelda. Avalikustada. Äkitselt tundub, et see mõte naerdakse välja ja selle mõtte esitajat peetakse rumalaks. Või siis kerkib esile üldistus, et keda see ikka huvitab…
Kust selline “tunne” tekib?
Muidugi võib mõni mõte kõlada imelikult, eriti kui eesmärk on otsida teed läbi informatsioonimüra ja -udu avara vaatega paika. Siis võivad kõlada väga “veidrad” mõttemängud.
Mind ümbritsevad inimesed toetavad mind alati, keegi pole mu mõtteid ala- või naeruvääristanud. Pigem ikka vastupidi. Ehk tuleb see valehäbi ühiskondlikust alateadvusest, avalikust arvamusest, peavoolu tõemonopoli staatusest? Arhetüüpsetest mõttemustritest. “Kes sa selline üldse oled? Las räägivad õpetatud ja targad inimesed. Eksperdid. Sina kuula. Sa ei tea ju midagi. Ole tasa. Sinu arvamus ei loe. Sa ei ole keegi.”
Ühiskondlikku süsteemi, inimeste elu-, võimu- ja suhtekorraldusse on sisse kirjutatud mutri mentaliteet. See tähendab, et iga üksikisiku eraalgatus oma peaga mõelda (ja sellest tulenevalt tegutseda) tasalülitatakse erinevate hästi sisse töötatud vahenditega. Seal hulgas on paljude teiste instrumentide kõrval (nagu pidev hõivatus töökohustuste ja meelelahutusega) ka tühisuse, hirmu, alaväärsuse ja (vale)häbi tekitamine. Olgu need tahtlikult juhitud või tahtmatult toimivad mehhanismid, need on väga efektiivsed, seda enam, et ühiskondliku alateadvuse lainepikkustel viibivad inimesed aitavad vaikimisi selliseid tundmusi võimendada. Ise endale sellest aru andmata. Nii see häbi ja hirm teiste arvamuse ees tekibki. Sest kes siis soovib negatiivseid hinnanguid, pigem ikka positiivseid, kiitvaid, imetlevaid. Või vähemalt konstruktiivseid.
Valehäbi on vale häbi. Häbi on üldse vale. Olemas olla ja seda häbeneda on üdini vale.
Ole, mõtle, ütle, tee, tunneta, koge!
Armasta!