Tema Pühaduse XIV dalai-laama Tenzin Gyatso tsitaadid:
Arvesta sellega, et suur armastus ja suured saavutused käivad käsikäes suure riskiga.
Kui sa kaotad, siis ära lase õppetunnil kaduma minna.
Järgi kolme olulist aspekti:
austa iseennast
austa teisi
vastuta kõikide oma tegude eest.
Pea meeles, et oma tahtmise mitte saamine võib mõnikord osutuda suurepäraseks õnne hoobiks.
Õpi selgeks reeglid, siis tead, kuidas neid korralikult eirata.
Ära lase väikesel lahkarvamusel kahjustada tõelist sõprust.
Kui mõistad, et oled eksinud, astu koheselt samme selle parandamiseks.
Leia iga päev veidi aega üksinda olemiseks.
Ole avatud muutustele, kuid jää oma põhimõtete juurde.
Pea meeles, et vaikus on mõnikord kõige parem vastus.
Ela head, austusväärset elu, siis vanemana tagasi vaadates, naudid seda uuesti.
Armastav õhkkond sinu kodus on sinu elu aluseks.
Lahkarvamuste korral oma armastatud inimestega, tegele ainult hetkesituatsiooniga. Ära võta kõneaineks minevikus toimunut.
Jaga oma teadmisi. See on võimalus surematuse saavutamiseks.
Käi õrnalt ümber Maaga.
Aastas korra mine mõnda paika, kus Sa pole varem kunagi käinud.
Pea meeles, et parim suhe on see, milles teie armastus teineteise vastu ületab teie vajaduse teineteise järele.
Otsusta oma edu üle selle järgi, millest sul tuli loobuda, et seda saavutada.
Minu arvates on inimese võime naeratada üks meie kauneimaid loomuomadusi. See on midagi, mida ükski loom ei suuda. Ei koerad ega isegi vaalad või delfiinid, kes kõik on väga intelligentsed olendid ja ilmses hingesuguluses inimesega, oska naeratada nagu meie.
Ma armastan naeratusi ja naeru. Kui keegi tahab, et tema elus oleks rohkem naeratusi, peab ta looma selleks tingimused. Ja kuidas seda saavutada? Kindlasti mitte viha, armukadeduse, suure ahnuse või vihkamisega, vaid armastuse ja headusega, avatud meele ja siirusega.
20. sajand oli vägivalla sajand, kus sõdades hukkus 200 miljonit inimest. Tekib küsimus: mis on selle mõte? Käesolev sajand peaks aga olema dialoogi sajand – konfliktid tuleks lahendada läbirääkimiste teel, sest vägivald on aegunud ja iganenud nähtus. Meil tuleb inimkonnana edasi liikuda. (Loe lähemalt, mida räägib dalai-laama selle kohta, et vägivald on iganenud nähtus ja käes on dialoogi sajand)
Peame hoolitsema selle eest, et haiged ja raskustes inimesed ei tunneks end iial abitute, tõrjutute või kaitsetutena. Soojus, mida me selliste inimeste vastu üles näitame, on minu arvates hoopis meie hingelise tervise mõõdupuu nii üksikinimese kui kogu ühiskonna tasandil.
Lahke süda ja kõlbelised teod toovad kaasa suurema rahu. Samuti on selge, et nende negatiivsed vasted toovad ebasoovitavaid tagajärgi. Õnn tuleneb vooruslikest üritustest. Kui me tõesti tahame õnnelikuks saada, ei ole meil muud teed kui vooruse tee – sel viisil saavutataksegi õnn. Ning võiks veel lisada, et vooruse alustala ja aluspõhi on eetiline distsipliin.
Igaühel meist, kes me oleme osa seitsmest miljardist selle planeedi elanikust, on õnneliku ühiskonna loomisel oma roll ja vastutus. Õnneliku elu loomine algab iseendast, oma perekonnast ja kogukonnast ning levib sedakaudu üle kogu maailma. Muutes oma meelt, muutub inimene õnnelikumaks. Kõik seitse miljardit inimest tahavad õnnelikku elu ja vabaneda kannatustest ning kõigil on oma meele treenimiseks ka sama potentsiaal.
Materiaalsed väärtused annavad meile füüsilise rahulolu, mitte vaimse. Sisemistest väärtustest räägitakse kordades vähem, see aga põhjustabki frustratsiooni ja stressi. Õnne alus on meele arendamine ja vaimne areng, mis toetub universaalsetele ilmalikele väärtustele ja eetikale. Oma tuumolemuselt õpetavad kõik religioonid armastust ja kaastunnet, lihtsust ja rahulolu ning selles pole mingit vastuolu ilmaliku ühiskonnaga, millele tänapäeva maailm toetub.
Meie tänapäeva elu on väga materialistlik. Muutudes osaks rahategemise missioonist ei tohiks me kaotada inimlikkust. Raha teenib meid, mitte meie ei peaks raha teenima ega raha orjad olema. Kui mõelda ainult rahast, siis tekib ühiskonda palju räpaseid asju, nagu näiteks valed ja korruptsioon. Selle vastu aitavad moraalse elu põhimõtted ja süstemaatiline eetika arendamine hariduses.
Enamus kriise tänapäeva maailmas on eelmise sajandi lahendamata ja hooletusse jäetud asjad. Mõistan, et on üsna raske jääda rahulikuks ja arendada endas vägivallatust. Vägivald võib küll anda hetkelise rahulduse, aga põhjuslikkuse seadusest tulenevalt tekitab lõppkokkuvõttes vägivalda aina juurde. Sõda ja vägivald eksisteerib ainult inimkonnas, loomariigis sellisel viisil organiseeritud vägivalda pole.
Sõda ja suured sõjalised ettevõtmised on maailma suurimad vägivalla allikad. Kõik need tohutud ja võimsad organisatsioonid on olemas üksnes inimeste tapmiseks, olgu nende eesmärgiks siis kaitse või rünnak. Peaksime hoolega järele mõtlema sõja tegelikkuse üle. Enamikku meist on mõjutatud nägema sõjalist võitlust kui midagi põnevat ja lummavat – meeste võimalust tõestada oma võimekust ja julgust. Kuna armeed on seaduslikud, siis tunneme, et sõda on vastuvõetav; üldjuhul ei arva keegi, et sõda on midagi kriminaalset, ega usu, et sõja aktsepteerimine on kriminaalne suhtumine. Tegelikult oleme kõik ajupesu ohvrid. Sõda pole ei lummav ega paeluv, vaid koletu. Sõja olemuseks on traagika ja kannatused. Täpselt seepärast meil ongi tunne, et sõda on õigustatud, sest meid on pandud arvama, et tegemist on vältimatute meetmetega.
Meid on tugevalt mõjutatud nägema sõda kui midagi põnevat; räägime ühest või teisest imelisest relvast kui mingist erakordsest tehnoloogiast, teadvustamata sealjuures, et kui seda relva tegelikult kasutada, põletaks see surnuks inimesi. Sõda meenutabki olemuselt ja levikult suuresti tuld. Kui üks piirkond on nõrk, saadab väejuht sinna sõdureid juurde. See on sama hea kui inimesi otse tulle saata. Kuna meid on aga mõjutatud kindlat moodi mõtlema, ei arvesta me üksikute sõdurite kannatusi. Mitte ükski sõdur ei taha saada haavata või surma. Mitte ükski tema lähedastest ei taha, et temaga midagi halba juhtuks. Kui sõdur saab surma või jääb eluks ajaks sandiks, kannatavad selle tulemusena veel vähemalt viis või kümme inimest – tema sugulased ja sõbrad. Niisuguse traagika ulatus peaks meid kohutama, aga oleme selleks liialt segaduses.
Peaksime olema juba väsinud meie ümber aset leidvast vägivallast ja tapmisest. Kui loom tapab inimese, on see kurb sündmus, aga kui inimene tapab teise inimese, on see lausa kujuteldamatult kurb. Peame teadlikult pingutama selle nimel, et näha üksteist kaasinimeste, vendade ja õdedena
Allikas: Alkeemia