Nägin und (see oli teadlik uni või ehk kehaväline kogemus):

Olen maakodu magamistoas. Teadvusel, ärkvel. Ei maga! Vaatan läbi avatud akna augustikuiseid tähti…

Äkitselt tõusen õhku ja lendan aknast välja. Vaatan ringi, näen, kuidas eemaldun toast, majast ja tänavast. Kerkides kõrgemale näen detailselt kaugenevat maapinda – maju, teid, asulat, metsi, järvesilmi… Peatselt olen nii kõrgel, et adun maa kumerust. Lendan vabana, kartmatult, tundmata tuult või külma ja eemaldun aina maapinnast. Näen meresid ja mandreid, pilvi ja virmalisi. Väljun maa atmosfäärist. Maa peal on öö. Jõuan hõljudes parajasti nii kaugele, et näha korraga kogu planeeti tervikuna. On aimata mandrite kontuure, suuri pilvelaamu ja lõputut vett. Seisatan. Hea, tõeliselt hea on olla. Ma olen kerge, võibolla suisa kaaluta, ma ei tunne ebamugavust vaid vabadust ja väge. Kõik tundub nii loomulik. Tundub, et mul on keha, aga ma siiski ei näe seda. Vaatan alla maa peale ja kõikjal, kuhu minu pilk seisatab, hakkab kumama ja helendama. Ma vaatlen, heidan pilgu järjest igale poole, kuni kogu planeet kumab ja helendab. Mahedat, sõbralikult, rahulikult. Ma olen täis küllastust ja rahu. Ma olen nüüd valgusevalaja.

Laskun tagasi tuppa, kuhu on jäänud mu keha puhkama. Jõudes kohale, tõusen oma kehas istuli ja mõtlen, mida olen kogenud. Olen veendunud, et see on toimunud ärkvel olles.

 

Juba kooliajal hüüti mind Päikeseks – sest ma naeratasin palju – nii mulle öeldi. Ka päike heidab valgust sinna, kuhu “vaatab”. Saadab soojust ja valgust sinna, kuhu tähelepanukiired suunab. Mõte, soov, palve, lihtne naeratuski – need kõik on kui valguse footonid kõiksusekangas ja teadvuseväljas. See nägemus on juhtinud mind juba aastaid. Selles on minu identiteet ja maise elu kaardistus. Eesmärk. Kutsumus. Mõte.

(Sündmuse aeg: august 2000)

 

Rajalind