Ta pööras mulle selja,
see hing, kes mulle kallis,
kuid kogu maailm võttis
mind vastu, öeldes: kallis,
sa oled siia loodud
ja meile vajalik,
see terve ilma süli,
mis küll on ajalik,
on valla sinu jaoks.

Mis ihata võiks veel,
mu rahumeelne meel,
kui ilm – suur, kaunis, pöörane,
loov, kirju, nõnda keevane –
on kõiges minu oma,
ka kõige väiksem koma,
on minu kallike.