avades
uue alguse valguses
mõlemad silmad ja südame
leian kesk ruumi ja aega
enese ihu ja vaeva
ning armsa ja kalli ime
beebi lohkpõselise
ta naeratus pühib kõik koormad
ja paitades metsikut looma –
see murjam siiam seal –
mu mured ta minema ajab
mis sest, et õues taas sajab
lund, lörtsi ja uduvihma
ma rõõmu peita ei tihka –
oo, elu, sa täitud neis silmis!
see hetk on kaunim kui filmis…