avades

uue alguse valguses

mõlemad silmad ja südame

leian kesk ruumi ja aega

enese ihu ja vaeva

ning armsa ja kalli ime

beebi lohkpõselise

ta naeratus pühib kõik koormad

ja paitades metsikut looma –

see murjam siiam seal –

mu mured ta minema ajab

mis sest, et õues taas sajab

lund, lörtsi ja uduvihma

ma rõõmu peita ei tihka –

oo, elu, sa täitud neis silmis!

see hetk on kaunim kui filmis…