Puhasolu

Kuu kaugusest kolletab
või on siin samas —
kes mäletab?

Paistab see ilmsi,
kuid unes on samaseid —
kuid unes on sarnaseid

On siin siis vahet
või seal —
kes teab?

Mida me teame,
kas sellel on sisu
või vormime isu
enese egole
eluloo vigu
loome
ja soovime
olla, kuid kes,
teha, kuid mida,
tahta, kuid kuid
on kaksteist

või rohkem
või vähem
kas on seal vahet kui
kuu kaugusest kolletab
või on siin samas —
kes mäletab?

Summuta müra ja tähtsus
vabasta hinnang — on lihtsus,
selgus,
klaarsus,

puhasolu

Rajalind 🕊

Iseendana olla

Iseendana olla on õnn
ja terviklik olla on nauding
juured sügaval maas
tüvi sirge ja sihvakas
võra võrratu, vägevad viljad
lehedki lopsakad
loodud looma ja kogema
pandud mullasse kasvama

aitäh sulle
Emake Maa
armsa paiga eest!

aitäh sulle
Emake Maa,
mu kodumaa!

Iseendana olla on õnn
ja terviklik olla on nauding
juured sügaval maas
tüvi sirge ja sihvakas

jah, iseendana olla on õnn
ja terviklik olla on nauding!

Rajalind 🕊 

“Iseendana olla”, sõnad, viis ja esitus Rajalind, klaverisaade “First Light”, S. Seing.

Keha teab

Ilusat laulu tunnetab keha
kõrvad on kanaliks
siirust ja ehedust tasub teha
valskus on tühi tiks

Rajalind 🕊 

Üks veel

Olgu vägi sinuga
ja rahu sinu meeles
kõik väljakutsed laabugu –
räägid mistahes keeles

Need valud vaibugu
kui tuuled koidu eel
hirmud lahustugu
kui suhkur soojas vees

On selge silm su teejuht
ja rinnus süda soe
see on su hinge teekond –
saab käidud taas

– üks veel

Rajalind 🕊 

Vaatlus

Ma mõtlen –
olen inimene.
Ja siis?
Olles kaugel ilmaruumist,
nähes elu kõrvalplaanist
selgub:
mõistus hukatuseks meile
igaühele…
ja neile, kellel võim
ning mugavus on
tähtsamaks kui
armastus.

Evelin / 1998 Tallinnas

Helk

Mu armid on mu ehted
ja mu haavad nagu kuu
helendades päiksevalgust
keset ööd ja tormituult

Pimeduses aimamatu
ilu varjul – tunneta…
kogemuse kuma heidab
helki – puhas müstika…

Rajalind 🕊 

Väes

Olles imelisus ja avatus
olles usaldav, andev ja truu
olles armastus, hool ja ilu
olles ehtne kui Elupuu –
mõni põlglik või alandav pilge,
madal hinnang või kohatu samm
on jõuetu lõhkuma loomust,
mille alus on tõeline arm,
mõni reetlik ja alatu tegu
või kõrk ja kalestund pilk
on abitu laostama Hinge,
kelle taotlus on valguse võit.

Rajalind 🕊 

Ma vaikima ei pea

Ma vaikima ei pea
võin kõigest rääkida
võin olnut avada ja jagada

Saan suu ma avada
ja kõrge kajaga
ma tõe nüüd sajaga laon lavale:

Ma olen olemas
sest nii ma valisin
kui ema-isa kord kohtusid

Ma tulin ilmale
sest isu õppida
mu Hingele on suur igatsus

Ma ilmas sammunud
ja pikalt vaadelnud
ning oma südant ohtralt avanud

Sain suhteist teistega
nii mõnda õppida
ja hulga ilu-valu kogeda

Ma tean nüüd ütelda
et ilu ilma peal
on pärit ainult enda südamest

Ma tean nüüd ütleda
et valu ilma peal
on pärit ainult enda südamest

Ma loon ja valin siin
nüüd oma Hingele
mis kõige enam meeldib ilma peal

Mu Hing on tänulik
ja süda õnnelik
miraažid tões ära põlesid

Rajalind 🕊 

Õnnelik elu

Olles
siin ja praegu
lihtsuses
usalduses
lõõgastuses
enese keskmes

Vaadeldes
siin ja praegu
lihtsuses
usalduses
lõõgastuses
enese keskmes

Avanedes
siin ja praegu
lihtsuses
usalduses
lõõgastuses
enese keskmes

Luues
siin ja praegu
lihtsuses
usalduses
lõõgastuses
enese keskmes

Jagades
siin ja praegu
lihtsuses
usalduses
lõõgastuses
enese keskmes

Kasvades
siin ja praegu
lihtsuses
usalduses
lõõgastuses
enese keskmes

Õnnelik elu…

Rajalind 🕊 

Kullake

Kullake,
ma olen kui leopard
kesk metsikut metsa

ei püüa mind keegi
kui ei taha
ma tabatud olla

ja püüan ma ise
kui tahan
ma avatud olla

ma olen eemalt
kaunis
ja lähedalt
teadmata ohtlik

võin nurruda,
kräunuda,
pureda,
lakkuda,
olla kui Buddha
või sügavalt nautida
ennast
ja kõiksust
ja sind

Kullake,
oled sa leopard või hirv?

Rajalind 🕊 

Uus ajastu

Me tantsime
kosmose tuules
on südamed
kõigil nii suured
ja ühendus kasvab
ning taastub
me armastus
Maaema vastu
ja rõõmus ning
valguses kuldses
kõik vana ning
vaevane hajub –
see lahustub
valguse rüpes
teeb inimkond
oodatud hüppe…

Ma näen siin miljoneid
tantsimas, keerlemas
rõõmu ja kerguse
joovastust veerlemas
valgusekehad
nüüd säravad veelgi
ja südameis süttivad
roosakad leegid
mis kiirgavad laiali
ilmaruumis
ning leiavad paiga
me hingeruumis

Uus maa,
uus teadvus,
uus ajastu…

Rajalind 🕊 

Ja me tõuseme

Ja me tõuseme vaevadest üles
ja me virgume valguse süles
ja me avame südame suurelt
ja me murrame kartused juurelt
ja me külvame helguse seemneid
ja lõikame rõõmu – jah, see meid
loob tõeseks, teeb puhtaks ja kosutab
ning silmapiirile osutab –
näe, imed on teel!

Rajalind 🕊 

Edasi

Elukee edasi libiseb
su sõrmede vahel
su pilgu all
pärl pärli haaval
jahedal
nüüd lase lahti see lüli
kee pikas reas
et näha järgmist
ja kogeda uut
märgata tänast
ja tajuda muud
kuni lahti lased ka selle
elukee pikas reas
et näha järgmist
ja kogeda uut
märgata tänast
ja tajuda muud…

Rajalind 🕊 

Vaikuses on…

Vaikuses on kõiksus.
Kõiksuses on rahu.
Rahus on vägi.
Väes on küllus.
Külluses on vabadus.
Vabaduses on loovus.
Loovuses on armastus.
Armastus on.
Mina olen.
Olen armastus.

Rajalind 🕊 

Ratsutan ma

Ratsutan ma
juuksed tuules
traavli turjal higisel

kappab mära
seiklustesse
muutlikkuse kaunil teel

tuhisen nii
mööda radu
kogemustes lõputuis

hobulaka
lõhnas tunnen
lilli, tolmu, vihma, puid

metsik loom
sa vaba loom,
mis nimeks antud sul?

“Elu”
kaigub kõrvu kaja
“nii mind hüütud on”

avatuna
usaldades
kartes, lootes, armastades

teadmatusest kõhevil
taipamistest puhevil

sulan hetke
ainsamasse

mis on antud
nimelt mulle

pole muud,
on ainult see –

imeline kodutee

Rajalind 🕊 

Nüüd pühi õlalt tolm

Nüüd pühi õlalt tolm
ja pööra koidule
sul paras aeg on käes
hea hinge toidule

sa oled vapper,
kannatlik
ja imeliselt hea
su süda ütleb:
kanna mind!
sest paremat ei tea.

nüüd oled vaba –
minevik,
too kõik jäi kaugele,
see halliks põrmuks
pudenes
ja langes hauasse
see õlal’ langend tolmuke
on kõik, mis alles jäänd’.
Nüüd pühi õlalt tolm
ja pöördu koidule.

Rajalind 🕊

Minu kallike

Ta pööras mulle selja,
see hing, kes mulle kallis,
kuid kogu maailm võttis
mind vastu, öeldes: kallis,
sa oled siia loodud
ja meile vajalik,
see terve ilma süli,
mis küll on ajalik,
on valla sinu jaoks.

Mis ihata võiks veel,
mu rahumeelne meel,
kui ilm – suur, kaunis, pöörane,
loov, kirju, nõnda keevane –
on kõiges minu oma,
ka kõige väiksem koma,
on minu kallike.

Rajalind 🕊 

Valu

Kui palju valu suudab süda kanda?
Kui palju reetmist, kõrkust talub ta?
Kas hingepiin on kõik, mis elul anda?
Kas usaldada lubadust ei saa?
Ons usk siis hinge liitu nii naiivne
ja koostöö kahe vaimu vahel väär?
Miks rebend südames teeb nõnda piine?
Ehk oleks paremini lõigand käär.
Ei ole palju hingi siinses ilmas,
kel avada end suutsin määral sell’.
Nüüd tühjus hinges, nukker läige silmas,
närb uni, üksindus, hing hell.
Kas suudan veel ma usaldada, loota?
Kes veenaks mind, et elu rõõme täis?
Näen kõikjal omakasupüüdlikute naeru,
mis nendest lõpuks saab, eks näis.

Rajalind 🕊 

Olgu või kõrbes

Olgu ma või kõrbes,
räägin ikka, mis südames.

Alati jääb lootus, et keegi kuuleb.
Alati jääb lootus, et keegi mõistab.
Alati jääb lootus, et keegi räägib ka.
Alati jääb lootus, et keegi loodab ka.

Olgu või kõrbes…

Rajalind 🕊 

Läte

Puhas
paljusus
ennemuistse
armilise
näoga
sõsarkonna
hinges
kobrutab
kui
ürgjõe
lätte
pind
keset
metsikut
ja kaunist
lehkavat
tihnikut

tule!

Rajalind 🕊 

Ilu suri mu silme all

Ilu suri mu silme all
jäi vaid tühi ja kalk
maailm ja vaevade vall
mis on õnnetu palk
milles on elujõu seeme
mida me siin ilmas teeme
üksi…

on see üks tagurlik nali
kellegi haiglane soov
piinata hingi – ei vali –
kõigile häda see toob
illusioonideks “hea, ilus, aus”
reaalsuseks vaevade kauss
joo…

Rajalind 🕊 

Ma tänan kõiki!

Ma tänan kõiki, kes hoolivad
ma soovin südamest head!

Uus aasta toogu veel paremat
see aeg toogu vaid head!

Te süda olgu kui lõvi
te hing puhkenud roos!

Te mõtted kui värske tuuleõhk
te päevad kui täitunud soov!

Rajalind 🕊 

Jõulusoov

Jäägu jõulupuu metsa –
tal hoopis rohkemaks jaksu
kui paar nädalat
kanda ehteid made in china
ja sattuda seejärel kraavi
prahi ja riknenud ahjuprae kõrvale…

Jäägu jõulupuu metsa
tal hoopis rohkem on jaksu
keset omasid vendi ja õdesid…
suuri ja väikeseid tõdesid
mets on kuhjaga täis –
tark seal õppimas käib.

Rajalind 🕊 

Kuhu jäi?

Kuhu küll kõik aru jäi?
Mis on sest küll saanud?
Kuhu terve mõistus jäi?
Kaob kiirelt aeg…
Kuhu küll me tarkus sai?
Maailm ümber hull ja lai…
Kas ükskord mõistan ma,
mis toimub Eestiga…*

* Pärast tänaseid uudiseid…

Rajalind 🕊

Empaatia

Empaatia on inimlik võime
mõista ja tajuda et

“mina” pole ülim
ja “sina” pole ülim

et “sina” oled ülim
ja “mina” olen ülim

me oleme nagu oleme
vastastiku taibates

olukorda
põhjust
muret ja rõõmu

minevikku
olevikku
unistusi

elu

jäädes endaks

see on täiesti võimalik
läbi otsuse
armastada
kõike ja kõiki

kõiksust

puhas ja klaar
mõjuv ja vägev

lahendus

Rajalind 🕊

Loota, luua, loota, luua…

Kui leian end lamamas taas,
tühi ja jõuetu – kurb
mil südames tume vari,
hing nutab, pole und
siis elu kõrkus teeb valu,
leban oiates kõledas
ei leidu kusagil palu,
mis toidaks ja kosutaks
olen lõpuni lahti murtud
inimhingede massist
ihuüksi kesk lagedat maad
no kuidas sa jõudu saad
teeb mõte peas tühiseid tiire
kogu olev on üdini sant
kuu on kalk, heites jahedaid viirge
su hing ei väärt mitte üks sent…
Siis meeles peab hoidma üht tarkust
et elu on lootus ja looming
et ise saad muuta või hoida
et väärtus on hetk – praegu, siin
mis oli, las jääda
mis võiks, pole vaja
mis tuleb, eks paistab
mis on, see on!

Rajalind 🕊